Mobiilsete arvutite probleemid

Hoolimata süle- ja pihuarvutite ning mobiiltelefonide suurest levikust kummitavad neid endiselt ühed ja samad probleemid, mis hoolimata progressist pole siiani kuhugi kadunud.

Voolutarve

See igivana mure, et aku saab tühjaks ja ei kesta piisavalt kaua on ilmselt sama suurusjärku lahendamatu probleem kui see, et miks inimkond Marsile elama ei koli. Uuemate telefonide akud on palju vastupidavamad ning samuti pingutatakse selle nimel, et vähendada telefonide üldist voolutarbimist. Probleem on aga selles, et suurema funktsionaalsusega telefonidel on üldjuhul ka suurem ekraan ning kiirem protsessor, mis aga paratamatult tarbivad rohkem voolu kui varasemad aeglasemad ning väiksema ekraaniga mudelid. Seega peavad tootjad ühelt poolt üritama konkurente üle trumbata pikema aku elueaga, teiselt poolt aga võitlema energianäljaste komponentidega, millest telefonid ehitatud on. Sama kehtib ka süle- ja pihuarvutite kohta.

Kuumus ja müra

Kaks väga tõsist probleemi, mis tihedalt ka voolutarbega seotud. Sülearvuti ostmisel tuleks kindlasti jälgida, et kuumus ja müra ikka mõistlikkuse piirides oleksid. Odavamad mudelid kipuvad sageli üsna kuumaks minema, mistõttu võib suhteliselt ebamugavaks osutuda neid näiteks süles hoida. Samuti ei ole just väga inspireeriv töötada sülearvutiga, mille ventilaator tolmuimejat meenutades pidevalt undab ja süsteemi iga hinna eest jahutada püüab.

Vastupidavus

Mobiilsed seadmed saavad paratamatult rohkem põrutada, peavad rohkem vastu pidama nii külmale, kuumale kui ka niiskusele. Samuti kasutatakse neid ekstreemsemates tingimustes ning sageli üsna ebakindlal alusel. Näiteks autoga sõites peavad sülearvutid sageli taluma teest tingitud rappumist. Seetõttu peavad sülearvutis olevad komponendid olema põrutuskindlamad kui näiteks lauaarvuti osad. Mobiiltelefone on ilmselt maha pillanud või vette kastnud üle poolte kasutajatest. Väiksemate pritsmete eest peavad olema kaitstud nii mobiilide kui sülearvutite klaviatuur ning muidugi sisemus.

Kasutusmugavus

Mobiilsed seadmed on disainitud võimalikult kompaktsed. Keegi poleks 21. sajandil õnnelik, kui peaks näiteks mobiiltelefoni kilekotiga kaasas tassima nagu seda tegid 90. aastate alguse uusrikkad. Kui tol ajal oli kohvrisuurune telefon staatuse märk, millega igal pool eputada püüti, siis tänapäeval võiks selline inimene parimal juhul Eesti Ekspressi flashifoto rubriiki sattuda.

Pisikestel seadmetel on aga üks suur puudus – nende kasutamine võib osutuda oodatumast ebamugavamaks. Inimese silmad ja sõrmed on juba loodud nägema ja kompama teatud suurusega esemeid ning selles osas loodusele vastu ei saa. Telefon, mille nupud on nii pisikesed, et sõrmega vajutamise asemel, tuleb kirjaklamber või pikemad küüned appi võtta, on ebamugav. Samuti ekraan, mis on nii pisike, et sellel olevat teksti vaid luubiga lugeda saab, ei ole ilmselt kasutajate lemmikuks loodud. Kuigi tehnika võimaldab täna luua ka telefone, mis on käekella suurused või veelgi väiksemad, pole see lihtsalt mõttekas nende seadmete ebamugava kasutamise tõttu. Tootjad üritavad leida kompromissi: telefonid tehakse klapiga, et oleks võimalik klaviatuur ekraani peale “voltida”; fotoaparaatide ekraanid tehakse võimalikult suured ning puutetundlikud, et varem ekraani kõrval asunud nuppude ülesanded ekraanile vajutades täita saaks.

Suuruse probleem on ka sülearvutitega: kui soovite kasutada võimalikult pisikest sülearvutit, on selle ekraan samuti väike. Suurema ekraaniga sülearvuti võtab paratamatult ka rohkem ruumi, sest seda raamatu sarnaselt kokku pannes ei saa ekraani alla jäävat klaviatuuri ja muu elektroonika osa lihtsalt väiksemana teha (kui siis ehk õhemana ainult).

Võiks öelda, et mobiilne elektroonika pole mitte kindla pindalaga vaid kindla ruumalaga. Mida väiksemaks üks või teine seade teha, seda paksemaks ta läheb ja vastupidi (võrdle klapiga ja klapita mobiiltelefoni, klaviatuuriga ja klaviatuurita pihuarvutit jne.).